Kord kokku, siis lahku, kord igatseme, siis vihkame, siis jälle armastame ja läheneme, siis süüdistame ja peale seda vaikime…et jälle armastada ja läheneda..

Seda poolt suhtes, kes vajab rohkem tunnet seotuse järele, nimetatakse kokkuleppeliselt sulandujaks ehk lähenejaks.

Teist poolt, kes tunneb suuremat vajadust sõltumatuse järele, nimetatakse eraldujaks ehk eemaldujaks.

Sulanduja on üles kasvanud rahuldamata vajadusega enda sidumise järele ning tal on suhtes enamasti alateadlik hüljatusehirm.

Põhjuseid on siin erinvaid, näitena võib siia tuua lapse, kes ei saanud vanematelt emotsionaalset tuge, teda karistati, jäeti üksi, tema vajadustega ei arvestatud.

Eralduja kasvas üles alateadliku rahuldamata sõltumatusevajadusega. Ta tunneb alateadlikku tungivat põgenemissoovi, lämmatavat allaneelamishirmu iga kord kui sulanduja läheneb.

Siingi on erinevaid põhjuseid, näitena võiks siia tuua lapse kes pidi varakult nö suureks kasvama ja vanemale mitteeakohaselt toeks olema, temast sai vanema usaldusalune, parim tugi ja ainuke kaaslane.

Sellised kaaslased leiavad alateadlikult üksteist ja lähevad suhtesse, et taaselustada lapsepõlves kogetud tundeid ja suhe alateadlikult ära parandada, nii nagu laps soovib ära parandada vanemate mittetoimivat suhet.

Seega, kui sulanduja läheneb eraldujale, tunneb eralduja end ohustatuna ja tugevat vajadust eemalduda.

Eemaldumine teeb aga sulanduja väga ärevaks, sest temas ärkab hüljatusehirm.. ta proovib kiirelt veel sammu lähemale astuda, et enesetunnet parandada.. ja eralduja taganeb veelgi rohkem tundes omakorda veel suuremat lämbumishirmu…sulanduja astub veel ühe äreva sammu ja kogeb jällegi eemalduja tõrjumist. See dünaamika võib kesta päris kaua.

Ühel hetkel võib sulanduja lähenemisest tagasi tõmbuda. Ta on piisavalt haiget saanud, sellest, et tema lähenemiskatsed on tagasi lükatud. Vastu müüri jooksmine tundub lootusetu ja muidugi mõista väga valus.

Nüüd ehmub eralduja, jääb seisma ja vaatab selja taha..kus on jälitaja? Tavapärane ja harjumuslik olukord on pöördunud ja nüüd valdab omakorda eraldujat hirm, et teda ei armastata. Miks kaaslane enam ei jälita, kuhu ta kadus? Ilmselt mu kaaslane ei armasta mind enam? Nüüd on eralduja avastanud oma lähedusevajaduse, kuid kaaslane on kadunud.

Siinkohal võibki selline suhe lõppeda, kuid selline dünaamika võib suhetes korduda ka päevast päeva ja aastakümneid.

Lapsepõlves kogetud valu ongi taaselustatud…

Selline jälitaja ja põgeneja dünaamika on suhetes väga levinud ja põhjustab mõlemale kaaslasele palju kannatusi, segadust, ebakindlust, konflikte ja vastastikuseid süüdistamisi. Kumbki keskendub vaid enda rahuldamata vajadusele.

Vastavalt siis üks osapool rahuldamata seotusevajadusele ja teine osapool rahuldamata sõltumatusevajadusele.

See on valus lõks suhtele. Kuna selline dünaamika on ebatealik, siis sellest välja tulla ja olukorda teadvustada on raske.

Kaaslased on justkui vastastikused magnetid mis kord tõmbuvad ja magnetpooluseid vahetades jälle tõukuvad. Nähtamatu magnetiline jõuväli hoiab paari kriitilisel piiril teineteisest eemal. Mõlemad ihkavad lähedust, kuid lähedal olla on ebaturvaline. Lahku minna ka ei saa, sest seletamatu igatsus hoiab magnetpooli distantsilt koos, ohutus kauguses.

Mis võib saada edasi?

Üks võimalus on see, et veel paar sellist tõmbuvat -tõukuvat sammukest suhtes ja võib juhtuda, et üks osapool, eralduja, kasutab võimalust silmapiirilt täielikult eemalduda, vaikida, sulguda, uputada end töösse, ekraanidesse, sporti, alkoholi, hobidesse, kõrvalsuhetesse, erinevatesse sõltuvuskäitumistesse või sõltuvustesse. Ta ei oska teisiti. Temast võib saada sõltlane. See on tema alateadlik viis kaitsta end sisemise ängi ja valu eest, viies tähelepanu endast eemale väljapoole, ebaisikulisele sõltuvuskäitumisele.

Sulanduja meeleheide aga suureneb nüüd veelgi. Kaaslane on kadunud ja nüüdseks veel sõltuvuse küüsis…kui saaks ometi talle aru pähe panna, talle lähemale minna  ja suhte uuesti toimima panna! Temagi ei oska teisiti. Sellisel moel võib saada teisest kaaslasest kaas-või suhtesõltlane. Sest see on tema alateadlik viis kaitsta end sisemise ängi ja valu eest, viies tähelepanu endast eemale, kaaslasele ja suhtele.

Sellisel moel, tõmbudes ja tõukudes, igatsedes ja samal ajal kannatades võib suhtes olla pikki aastaid, leidmata toimivat lahendust mõlemale.

Parim lahendus võiks olla siin see kui mõlemad osapooled lõpetaksid tõukumise ja tõmbumise, peatuksid ja vaataksid…enesesse.  Esmalt õpiksid mõlemad iseennast sügavuti tundma, lisaks teadvustaksid milline on nende kiindumusstiil, miks on see just selliseks kujunenud, kuidas on neid mõjutanud lapsepõlv, millest nad on ilma jäänud, puudust tundnud, millised on nende suhtevajadused, nende tugevused ja ressurssid jpm.

Mida rohkem me mõistame iseennast, seda paremini suudame mõista ja vastu võtta ka teist. See annab võimaluse liikuda teadlikuma suhte poole. Mõlemad kaaslased peavad sellele soovile pühenduma ja kogu südamest ühendust soovima ja panustama.  Ühepoolselt teadlikku suhet luua on võimatu. Eraldujaga ühepoolselt lähedust hoida on samuti võimatu.

Abi teadliku suhte loomiseks saab paari- ja pereteraapiast, raamatutest, spetsiaalsetest töötubadest. Lahendus on alati käeulatuses. Kõik on võimalik kui mõlemad seda soovivad.

Eralduja ja sulanduja tüüpilisest kiindumismustrist loe edasi artiklist „Kiindumisstiilid“.

Kirjutasin selle loo toetudes Harville Hendrixi raamatule „Teekond soovitud armastuseni“

Ene