Kaas-ja suhtesõltlaste tunde ja tajumaailm on eriti keerukas ja rohkem või vähem nihkes reaalse elu suhtes. Põhjuseid saab otsida lapsepõlve mittefunktsionaalsest peremudelist kus lapse tunded ja tajud said kahjustada emotsionaalse ja füüsilise väärkohtlemise tõttu.

Kaassõltlased ei suuda oma elus toimuvat reaalsust omaks võtta, sest see on liiga valus. Valuga toimetulekuks on psüühika juba varasest lapsepõlvest alates konstrueerinud suure hulga toimetulekumehhanisme mis on aidanud nö ellu jääda. Kaitsemehhanismid on nähtamatud väärkujutlused ja inimesel endal ei ole tavaliselt neist aimugi.

Enamlevinud kaitsekäitumised lastel on vähendamine, eitamine, pettekujutlused, väljatõrjumine, allasurumine ja dissotsiatsioon. Neid kasutavad lapsed selleks, et traumeerivate väärkohtlemise kogemustega toime tulla.

Kui laps näeb oma vanemaid raevunult tülitsemas, võib tema sisemaailm nähtud õudusele reageerida mitmel moel. Tundes hirmu vähendab ta või eitab toimunut…see polnud nii hull, on hullemaid asju juhtunud, see oli vanemate vaheline tüli ja ei puutu minusse ..jne Laps surub tundeid alla, teeb ennast nähtamatuks, eemaldub tundetasandil juhtunust ja külmutab enda sees olevad kohutavad tunded.

Täiskasvanueas võib selline inimene minna suhtesse näiteks emotsionaalselt kättesaamatu, süüdistava ja hoolimatu kaaslasega, kus taaselustuvad kõik tunded. Kuid suhte lõpetamise asemel käivituvad samad lapsepõlves kogetud alateadlikud seosed ja suhtetülisid hoopis pisendatakse ja eitatakse näiteks lausetega, et suhe ei peagi lihtne olema, igas suhtes on tülisid, tal ongi selline äkiline iseloom, küll ta ajas muutub leebemaks ja asjad lahenevad, teistel on palju hullem, see jääb õnneks koduseinte vahele jne

Alkohoolik näiteks võib joomakaaslase puhul täiesti adekvaatselt aru saada, et kaaslane on purupurjus, kuid enda puhul eitab ja vähendab seda täielikult. „Üks liiter viina ei tee mulle mitte midagi, ma talun alkoholi väga hästi, ma tean oma taset kui palju ma juua võin, ma olen täiesti kaine“ jne

Eitamine ja pettekujutelm on näiteks ka ülekoormatuse vähendamine, kuigi kaaslane, suhe ja pere võibolla kannatavad selle all. „Mul lihtsalt ongi selline elu. Mul pole aega. Tööd on väga palju ja kogu aeg on kiire. Mis teha, ma pean kõige sellega hakkama saama, keegi peab ju tööl käima ja kõik ära tegema. Raha on vaja. Töö ja pinge on mulle jõukohane. Koju jõudes ei jaksa ma küll midagi teha, olen väsinud sest tulin ju töölt. Tüütu on kuulata kaaslase hädaldamisi, tegelikult on meie vahel ju kõik korras jne

Võib arvata, et sellise inimese töö-ja pingekoorma all peidab end ammune hirm, valu, viha, kurbus, igatsus, palju teadvustamata ja tundmata tundeid. Inimene ise aga usub, et sellise kroonilise ülekoormatuse ja kõrgtempoga päevakavaga elamine on igati normaalne ja tervislik ja hoopis kaaslane ei mõista teda..

Neis näidetes on psüühika juba varases lapseeas loonud kaitsva illusiooni millel reaalsusega ei pruugi palju seost olla.

Enda sisemise valu, ängistuse, ärevuse, hirmu mitte tundmiseks hoitakse end pidevalt tegevuses. Hommikul esimese asjana sotsiaalmeedia lahti, telekas mängima, uudised jooksma, siis liiklusesse, tööle, trenni, õhtul Netflix koos vaigistava mugavustoidu ja alkoholiga..see on võrdlemisi tavaline viis enda sisemaailmaga toimetulekuks. Kõik on kenasti ära pakitud kuni keegi väljastpoolt „nupule“ vajutab ja pauk käib. Siis on võimalus süüdistada nupule vajutajat ja ring jätkub..

Enamasti peegeldavadki meile kaitsekäitumisi tagasi teised inimesed. Siin tasub peatuda ja teadvustada, et lapsepõlves omandatud kaitsekäitumised jätkavad alateadlikult toimimist ka täiskasvanuelus. Just seetõttu tasub vaadata…enesesse..ja selle kõige üle mõtiskleda.

Kuulan su mõtteid, hoian ja toetan!

Ene

Olen kirjutanud selle teksti toetudes Pia Mellody raamatule „Kaassõltuvus“