„Kui armunud olla tähendab südant valutada, siis me armastame liiga palju“                              Robin Norwood

Sõbrannad istuvad kohvikus ja üks neist räägib.. temast, oma kaaslasest. Kogu jutt keerleb tema ümber, kaua ja kirglikult. Mida mees ütles või ütlemata jättis, mida tegi või tegemata jättis, mida arvas või tundis, mõtles, millised probleemid tal on, mida need omakorda võivad kaasa tuua, mis kõik võib juhtuda või vastupidi mis kõik jääb olemata. Ta leiab mehe käitumisele vabandusi viidates raskele lapsepõlvele, lahendamata muredele. Ta räägib raamatutest mida ta on lugenud ja kursustest mille on läbinud, et mõista ja toetada meest ning arutleb mõttekäikude ja tegevuste üle mida mees võiks enda aitamiseks ette võtta. Talle ei meeldi mõned mehe iseloomujooned, väärtushinnangud, ütlemised ja arvamused. Kuid ta on päris kindel selles, et aja jooksul mees kindlasti muudab end ja asjad lahenevad. Ta peab vaid ise veel pisut rohkem pingutama, atraktiivsem ja säravam olema, kokanduskursuse läbima, armastavam ja soojem olema..kindlasti soovib siis ka mees end muuta ja tulevikus on kõik imeline!

Siis jätkab teine naine oma looga…temast, oma kaaslasest. Ta kurdab peavalusid, seljavalu, seedimisprobleeme, ärevust, kuid tuleb tänu valuvaigistitele ja rahustitele enda sõnul kenasti toime. Sest mees lubas peagi joomise maha jätta, vähem telekat vaadata, rohkem kodus olla ja perele pühenduda. Seekordse lubaduse viib ta kindlasti täide! Kui mees varsti rohkem kodus on, siis läheb kõigil kergemaks. Mees annab siis kindlasti ka rohkem tähelepanu, toob lilli, kingib mõne sõrmusegi, kuulab ja on toetav ning mõistev. Naisel tuleb enda sõnul lihtsalt veel natuke pingutada ja toime tulla, õige pea on asjad paremuse suunas liikumas.

Need suhtemustrid on väga levinud ja liiguvad pärandusena eelmiselt põlvkonnalt järgmisele põlvkonnale edasi.

Isegi kui suhe põhjustab rahulolematust või valu, on väga raske suhtest loobuda, sest levinud arusaam on, et kannatus kuulub armastuse juurde. Armastuse ja kannatusega kaasnevast valust räägivad laulud, filmid ja sajandite armastuslood. Robin Norwood arvab oma raamatus „Naised kes armastavd liiga palju“, et enamik naistest on oma elus vähemalt korra liialt armastanud ja paljude elus kordub see teema ikka ja jälle suhtest suhtesse liikudes. Naiste igatsus armastuse järele muutub sel moel sõltuvushäireks, kahjustavaks kinnisideeks, iseenda kaotamise teekonnaks.

Kaassõltuvusest räägitakse enamasti kui naiste probleemist, kuid see pole kindlasti nii. See on järjest rohkem ka meeste teema, sest naiste sõltuvuskäitumine on suurenenud.  Loodetavasti leiavad mehedki tuge ja mõistmist teekonnal enesesse.

Melody Beattie kirjutab oma 2008 a välja antud raamatus „Kaassõltuvusest vabaks“ et maailmas on umbes 80 miljonit inimest keemilises sõltuvuses või lähisuhtes kellegagi, kellel on selline sõltuvus, ning et need inimesed on arvatavasti  kaassõltuvad.

Arvatavasti on mitukümmend aastat tagasi väljatoodud number praeguseks mitmekordistunud.

Sõltlane on enamasti samuti kaassõltlane, ehk inimene, kes ei saa endaga kontakti ja kes kasutab oma probleemide lahendamiseks ebatõhusaid ja mittetoimivaid lahendusi. See on kõikide emotsionaalselt hüljatud ja nähtamatute laste üldinimlik käitumisviis.

Meeleheitliku armastuse jagamise vajaduse varjus on lootus saada vastuarmastust, lootus, et kaaslane ja suhe teevad elu täiuslikuks ja hirm üksinduse, väärtusetuse tunde, hüljatuse, turvatunde puuduse ees kaob, et sisemine äng ja valu lahustuvad.

Otsitakse vajalik olemise tunnet, sest kui kaaslane vajab mind, siis ilmselt ta ka armastab mind.

Vajalik olemise sisse kodeeritud päästja roll annab illusoorse kontrolli tunde mis kahjuks viib järjest suuremasse sisemisse kaosesse, sundmõtetesse, kuidas juhtida kaaslast nõnda, et saada temalt tagasi seda mida vajatakse. Ja kuna nendest strateegiatest kaaslast muuta pole enamasti mingit kasu, pingutatakse, kannatatakse, proovitakse uusi lahendusi et asju toimima panna ja minnakse järjest sügavamale ringile suhtsõltuvuse/kaassõltuvuse spiraalis. Ja seda saabki nimetada liigarmastuseks, armastamiseks liiga palju…mille taha peidavad end hirmud, kontrollivajadus, lahendamata lapsepõlvetraumad, omandatud mittetoimivad uskumused ja veendumused, mittefunktsionaalsed kiindumusstiilid, emotsionaalse-ja tundetasandi puudujäägid jpm.

Enamasti on just naised need kes muutuvad suhtes suhtesõltuvaks/kaassõltuvaks pooleks (kuid see pole muidugi alati nii ). Nad proovivad oma sisemiste alateadlike protsesside jõul end kaitsta ja oma valu vältida suhtele keskendudes, isikulise tegevusega, suunates oma tähelepanu iseendalt mehele.

Enamik mehi kes on suhtes selliste naistega, püüavad alateadlike protsesside jõul end kaitsta ja oma sisemist valu vältida väliste ebaisikuliste tegevustega. Meestel (ja muidugi ka naistel) on kalduvus saada sundkäitujaks näiteks töös, hobides, spordis, hasartmängudes, kõrvalsuhetes, võistlemises, seksis, alkoholis, narkootikumides, liigselt riskeerides adrenaliinisõltuvusse langedes jms.

Liigselt armastavaid naisi ja mehi köidavad ka eemalolevad, mingil tasandil kättesaamatud, külmad, „pahad“, autoritaarsed ja kehtestavad või abitud ja nõrgad kaaslased.

Mis viib need naised ja mehed kokku? Enamasti ebateadlik soov taaselustada ja uuesti läbi elada lapsepõlves kogetut.

Tavaliselt on sellised naised ja mehed pärit mittetoimivatest perekondadest, kus nende emotsionaalsed ja füüsilised vajadused jäid rahuldamata, vähemalt üks vanematest oli alkohoolik või ainesõltlane, kus valitses vaimne ja füüsiline vägivald, emotsionaalne hüljatus. Alateadlikult minnakse suhtesse kaaslasega, kellega saab taaselustada lapsepõlvest tuttava valutekitava olukorra, et seda uuesti tunda ja oma armastusega see suhe ja kaaslane korda teha. Ehk siis parandada olukord mida laps tookord teha ei suutnud…

Sundarmastuse skeemist ei ole lihtsat otseteed välja. See on keerukas omandatud süsteem.

Kuid mida rohkem seda kõike mõistad, seda suuremaks muutub sinu teadlikkus ja seetõttu ka valikuvabadus.

Kui suudad endast eemaldada lapsepõlves omandatud, praeguseks mittevajalikud kihid, hakkad Sa nägema iseennast. Kes Sa päriselt oled?

Kui soovid, siis kuulan ja toetan Sind teekonnal. Koos on kergem

Ene

Kirjutasin selle loo toetudes Robin Norwoodi raamatule „ Naised kes armastavad liiga palju“