Miks me käitume suhtes just nii nagu käitume?

Briti psühhiaatri John Bowlby poolt välja töötatud ja väga levinud kiindumusteooria toob välja kolm põhilist kiindumusstiili:

Vältiv

Ärev

Turvaline

Hea on ennast analüüsida ja teada oma kiindumusstiili. Sellega on võimalik teadvustada oma varjatud, alateadlikke käitumis -ja tundeprogramme. Miks me käitume just nii nagu käitume?

Lapsepõlves omandame alateadlikult oma kiindumusmustri mille toome kaasa täiskasvanuellu ja loome selle pinnalt ka suhteid.

Kirjeldan siin kiindumisstiile, mis loovad tõmbuva-tõukuva suhte ja mis  loovad pinnase ning võivad viia kaassõltuvuse ja sõltuvuskäitumiseni.

Eralduja

Vanemate käitumismuster on selline, et nad takistavad lapse iseseisvust, on mõnikord külmad ja ükskõiksed, karistavad või vastupidi, hoolitsevad üle, ei lase lapsel õppida oma kogemustest ega vigadest, takistavad autonoomia arengut, soovides, et laps jääks nendega seotuks. Last nunnutatakse kas liigse tähelepanuga  või kontrollitakse liiga palju. Mõnikord asetavad vanemad lapse mitteeakohasesse rolli, muutes lapse enda usaldusaluseks, parimaks sõbraks.  Vanemad justkui neelavad lapse endasse. Võimalus vanemate poolt allaneelatuks saada on suurem ainukestel lastel või pesamunadel.

Ilma, et laps seda ise teaks, saab allaneelamise hirm tema isiksuse tähtsaks osaks ja hiljem muutub ta selleks, keda nimetatakse eraldujaks.

Sellise kiindumismustriga inimene lükkab alateadlikult teised inimesed endast eemale. Ta hoiab distantsi, sest vajab enda ümber palju ruumi, ta tahab vabadust tulla ja minna nagu talle meeldib. Ta on mingil moel eemal ja kättesaamatu.

Suhtes olles on tema tähtsaim vajadus eraldiseisev Mina.

Ta ei taha, et teda surutakse ühteainsasse suhtesse. Tema soov on nö „hoida mune eraldi korvides“. Tema käeulatuses võivad olla ta exid, erinevad sõbrannad (kui ta on mees, naistel siis vastavalt meessoost sõbrad), käsil mitmed suhted korraga. Tema vajadus on hoida suhe võimalikult madala intensiivsusega ja mitte minna sügavale. Erinevad, samal ajal toimuvad, pealiskaudsed suhted loovad talle turvatunnet. Suhtedistantsi aitavad tal hoida ka töösse sukeldumine, ekraanid, sport, hobid jms.

Konfliktide korral soovib eralduja põgeneda ja eemalduda, et teda rahule jäetaks. Nad muutuvad närviliseks kui tajuvad, et teised ootavad neilt suuremat lähedust. Nad tajuvad kaaslast pigem ohuna  kui turvalisuse ja heaolu allikana. Neil on ebamugav üritustel kus on emotsionaalse läheduse näitamise võimalus, näiteks pulma-aastapäeval, perefotode tegemisel vms.

Suhted ei laabu, oma alateadlike hirmude tõttu lükkab ta kaaslase eemale. Ta kehtestab jäigad piirid. Et mitte tunda end mahajäetuna, lõpetab suhte tihti ühepoolselt ja liiga vara. Talle tundub, et kõik tahavad temalt midagi saada, ta ei usalda oma kaaslast, ta ei suuda kellestki sõltuda, ta enamasti ei palu abi, talle tundub, et mujal on „rohi rohelisem“. Ta võib kergekäeliselt loobuda suhtest, sest kusagil ilmselt on keegi parem alati ootamas.

Väljaspoolt paistab selline inimene enamasti muretu, enesekindel ja väga hästi toimetulev. Tavaliselt soovivad eraldujad olla nähtavad ja pildil, kuid mõningad neist on ka tagasihoidlikud ja varjus.

Selle cooli ja muretu pealispinna all on katkine laps kellel ei lubatud rahuldada oma loomulikku vajadust sõltumatuse järele. Tal on teadvustamata vajadus läheduse järele, mida ta samas kardab ja väldib. Tema tunded, emotsioonid, vajadused on teadvustamata ja alla surutud.

Sulanduja

Laps kasvab üles teadmisega, et ta segab oma vanemaid, ta peab ise mängima, sööma, õppima, õdesid-vendi aitama, sõnakuulelik ja nähtamatu olema. Vanematel on pidevalt kiire, neil on omad mured ja tegemised, neile sobib kui laps on asjalik, vaikne ja endaga toimetulev „hea ja tubli laps“. Vanemad on kontrollivad ja karistavad.

Need vanemad ei oska rahuldada laste emotsionaaseid vajadusi ja lapsed kasvavad ülesse tundes end emotsionaalselt hüljatutena.

Sellistest lastest saavad täiskasvanuna sulandujad, kellel on rahuldamata vajadus läheduse järele. Sulanduja armastuse keel suhtes on koos tegemine, kvaliteetaeg ehk Meie.

Nad soovivad suurt lähedust, kuid kardavad, et see võib inimesed eemale peletada. Allasurutud vajadused aga tõusevad aeg-ajalt pinnale erinevate emotsioonidena ja ärevate tundepuhangutena.

Nad igatsevad nii füüsilist kiindumist, turvatunnet kui emotsionaalset seotust. Nad soovivad olla pidevalt verbaalses kontaktis. Nad pühendavad end tihti suhtele, selle kindlustamisele. Nad vajavad kinnitust, et kaaslane on nende jaoks olemas ja seotus toimib.

Nad on ärevad kui kaaslane ei tule kokkulepitud ajaks või ei vasta kõnedele. Nad sooviksid, et kaaslane märkaks neid ja kinnitaks tihti oma armastust.

Sulanduja soovib suhtega minna sügavamale, tekitada rohkem seotuse tunnet, emotsionaalset lähedust. Ta vajab ühte suhet, tal ei ole huvi pealiskaudsete suhete jaoks, tema hoiab „mune ühes korvis.“

Konfliktide korral tahab sulanduja minna lähemale kuna tunneb hirmu hülgamise ees. Tema sooviks on, et kõik saaks võimalikult ruttu jälle korda. Tema piirid on hägusad.

Väliselt võivad sulandujad välja näha veidi ebakindlad, murelikud, ärevad, erinevate psühhosomaatiliste vaevustega, soojad, lojaalsed ja empaatilised.

Kogu selle klammerduva käitumise taga on väike laps, kes oleks tahtnud rohkem ema-isa süles olla ja nende sügavat tähelepanu saada.

Nii uskumatu kui see ka ei tundu, tunnevad just sulandujad ja eraldujad tugevat alateadlikku tõmmet üksteise suunas. Seda seetõttu, et nad loodavad alateadlikult taaselustada lapsepõlve tunded ja kogemused ning parandada ära sealt kaasatoodud katkised osad. Nad on „võrdse haavaga“ partnerid.

Nende suhtevajadused ja käitumine suhtes on täiesti erinevad. Suhtesse minnes alustavad nad seetõttu närvesöövat tõmbumise-ja tõukumise mängu, mis muudab kummagi partneri rahulolematuks.

Kindlasti ei ole kiindumismustrid nii selgepiirilised ja suhtes asjad nii mustvalged nagu nad siin kirja said, aga dünaamika on tuntavalt sarnane.

Kuidas suhtetants välja näeb, loe edasi artiklis „Tõmbumise ja tõukumise dünaamiline tants suhtes“.

Teadliku suhteni on võimalik jõuda siis kui mõlemad kaaslased seda soovivad. Abi saab raamatutest, töötubadest, paariteraapiast.

Kirjutasin selle loo toetudes Harville Hendrixi raamatule „Teekond soovitud armastuseni“ ja John Bowlby poolt välja töötatud kiindumusteooriale.

Ene